Sa oled siin

Avaleht

Jaak Allik: Rajacast

Jaak Allik

 

Miks täna, nelikümmend aastat hiljem, on “Rajacas” minu jaoks ikkagi parim ansambel, keda kunagi olen laval esinemas näinud/kuulnud? Kindlasti olen vahepeal kohanud ju sadu esinejaid, kes laulsid hoopiski kaunimalt, valdasid sõna palju koolitatumalt, mõtlesid välja peenemaid paroodiaid ning tegid kindlasti profimat muusikat. Aga seepärast, et “Rajacas” ei laulnudki, ei vallanudki sõna ega teinudki muusikat. Ta kõneles omavanustega just sellest, mis meil kõigil hinges oli. Ta rääkis meile meie oma elust nii üleilmses kui ka ühikatoa mastaabis. Laulud ja muusika olid “Rajaca” programmides üldse teisejärgulised, eelkõige oli see vaimukale lavalisele naljale ning napile, kuid täpsele sõnale rajatud punt. Kõik “Rajacas” osalenud oli targad poisid, seda näitab nende edasine elutee ning seepärast ei teinud nad ka kunagi lolli nalja. “Rajacas” puudus labasus, mis oli paljude hilisemate (maleva)taidluskavade nii tüütuks osaks. Miks? Sest kõik Rajaca-poisid vaatasid elu avasilmi ning sekkusid selle paremaks ja targemaks muutmisse ka väljaspool oma eriala ja ansambliproove. Nad tahtsid öelda oma seisukoha jama suhtes, mis meid sotsiaalses mõttes ümbritses, virtsa suhtes, kus me kõik kõrini sees olime ning ei kartnudki tekitada lainet. Esimene, mis mulle seoses “Rajacaga“ meenub, on just nende naljade vaimukas tarkus, paroodiate täpne alltekst, laulude valus südamlikkus ja poiste julge ausus.

Meie, kes me tol ajal ülikooli komsomolikomitees ennast liigutasime ja samuti ju lainet tekitasime, saime seda teha vaid seetõttu, et meid mõistsid, toetasid ning tegelikult meiegi mõtted massideni viisid just Rajaca (hiljem ka “Kuubi ja Kera”) poisid, kellele kuulus tollase üliõpilaskonna absoluutne usaldus ja vaimustus.

Aitäh Teile Aarne ja Priit, Rein, Kolla ja Mihkel ja kõik teised Rajaca-poisid ühise unustamatu ülikooliaja eest

Jaak Allik, 
üks paljudest Teile tol ajal hulluseni plaksutanud ja vaimustunult röökinutest